Sünteetilise albumi arvustus: "Persona" 73

Võtke ühendust autoriga

Näidise 73 album Persona on puhkus „tema enda pildi järgi“. Heliteose osa Atlus ' Persona 5 rollimängust. Ta selgitab, et lähenes sellele nii, nagu oleks Atlus palunud mul laulud enne nende koostamist teha. Ma pole Persona 5 isiklikult mänginud ega ka sarja muusikaga palju kogemusi. Minu loetu põhjal on Persona 5 mäng, mis uurib sotsiaalse võõrandumise teemasid, maske, mida me ühiskonnale kanname ja kuidas saaksime mässata nende jõudude vastu, kes üritavad meid orjastada ja neid maske meile peale sundida. Näidis 73 remixidest voolav kõva servaga helid, melanhoolia hetked ja tumeda pingetunne näivad olevat Persona 5 uuritud teemade jäädvustamise ülesandeks.

Üks viisidest, kuidas Specimen 73 suudab luua tumeda helipaleti, mida ta sellel albumil kasutab, on töötada karmide, sumisevate ja urisevate sünteesidega. See, kuidas agressiivselt kõva heli lugudesse lõikab, lisab muusikale teravust ja moonutustunnet ning aitab hajutada koju neid rahutuid, tasakaalust väljas olevaid tundeid, mida selle albumi teemad vajavad sobiva atmosfääri loomiseks.

Vastuolulised aistingud ja helid on näidise 73 lähenemisviisi veel üks huvitav aspekt. On sooje, tõusvaid sünte, mis on järsult lühendatud kõvema servaga impulsside või purunemistega, ja hetki, kus voolavaid passaaže toetavad selle ujuva sensatsiooni all olevad kokutavad trummid. Miski ei tundu olevat rahulik ega rahulik, kuid on tunne, et näiliselt rahuliku, maskitaolise välisilme all on töös raskemad jõud. Personaalbumit ümbritseb pidev millegi varitsemise tunne, mis võib igal hetkel välja puhkeda.

Persona kohta on ka sügava kurbuse ja melanhoolia lõigud. Mõne enda jaoks on leina tunne, mida oleme sunnitud varjama või varjama nende maskide all, mille maailm meile peale surub. Tekib valu, mis räägib soovist vabadusele väljendada neid osi, mis peavad jääma varjatuks muusika õrnadesse, nutvatesse lõikudesse, mis liiguvad karmimate, tumedamate helide vahel.

Trummid on oluline osa sellest, kuidas Specimen 73 on Personas loonud tunde, et nad on kilod ja rahutud. Löögid on sageli pisut katki või kokutavad ja see loob tunde, et miski pole päris nii nagu peaks. Ükskõik, kas trummid töötavad koos karmimate bassihelidega või liikudes vastu muusika õrnematele osadele, loob see ikkagi tunde, et ei suuda täielikult leppida ega puhata.

Nüüd jooksen läbi Persona rajad, mis jätsid mulle tugeva mulje, ja räägin teguritest, mis panid nad minu heaks tööle.

“Maski all (Kaat Kalise)” on tugev pala seetõttu, et Specimen 73 ühendab kummituslikud tunnete süntesatsioonid pulseeriva trummimänguga ja laulu eeterlik, efemeerne atmosfäär täiendab sõnades sisalduvat sõnumit. Kaia Kalise häälel on kummitav ja eksitav tunne. See on laul maskide kohta, mis me oleme, ja selle kohta, kuidas need maskid meid kujundavad, ja pala on mõistatuslik, mis sobib nende sõnadega.

Korduvate intensiivsete noodiklastrite muster avab “Layer Cake” koos raskepärase bassi ja metalse tunde sünteesiga. Põhiline meloodia triivib rajalt läbi ja selle tagant liigub tumeda tundega süntees. Selle raja üldine sensatsioon on närvilisus ja pinge. Kõik siin on tihedalt haavatud ja äärel. Erinevate sünteeside valikud, mida proov 73 kasutab, aitavad seda sensatsiooni ja võimendavad seda. Mulle meeldib, kuidas see album õnnestub meeleolu esile kutsuda tehtud pillivalikute kaudu.

“Ülestunnistamine” on pala, millel on katkendlik leebus. Siinne süntees meloodia on kurb ja igatsev, sellele annavad vormi ja kuju selle all kõlava löögi aeglane tempo. Trummidel on raputav tunne ja kui pime, traagiline klaverimeloodia rajale hõljub, kasvab melanhoolia tunne. Raja osas oli tõesti valus ülestunnistus ja Specimen 73 tegi rajal selle emotsiooni väljendamiseks head tööd.

Planetaariumi rütmil on kindel südamelöök koos erinevate sünteesidega, mis põimuvad ja tõusevad läbi loo. Ujuva sünteesi pikkade, laiendatud käikude ja tehnoloogilise tunde vahel on kontrast sünteesirea vahel, mis liigub läbi õrna meloodiaga, mida mängitakse klaviatuurilisemal sünteesil. Hoolimata selle loo õrnusest, on taustal hõlmas ebamäärane vihje.

“Jaldabaothi” määratlevad hüppeline elektrikitarr, pulsivad trummid ja tõusev sünteesjoon, mis ronib ja keerleb bassi ja elektrikitarri impulsside vahel. Karm kitarrimeloodia vastandub selle pala sujuvalt tõusvate süntidega ja kõik voolab kokku, et tekitada seda pala tungiv tunne agressioonist ja pingest.

Isegi ilma Persona 5 heliriba kuulmata ega mänguga suheldes andis Näidis 73 mulle loole omase pimeduse, kurbuse ja pinge. Tema kirg selle loo vastu on selge, kuidas ta seda muusikat meisterdas ja ma tahaksin arvata, et haarasin väikese kraami sellest, mis sundis teda Persona loomiseks.

Silte:  poliitika meelelahutus kirjandus 

Huvitavad Artiklid

add